Pudelivee tegelik hind suunab jooma kraanivett

Pudelivee tegelik hind (1)

08.oktoober 14, kolmapäev Saada sõbrale Prindi artikkel
Pudelivee tegelik hind

Pildistas Katrin Jõgisaar, www.Bioneer.ee

 Ma tahan, et T-särk mis mu seljas on, ei oleks toodetud puuvillast, mille korjamisel on kannatanud Usbekistani lapsed. Ma tahan, et kanamunad, mis mu pühapäevahommikused pannkoogid mõnusaks teevad, oleks munetud rõõmsat kanaelu elavate vabakanade poolt. Ma tahan, et nutitelefon, mis mu igapäeva elu nii palju lihtsamaks ja mobiilsemaks teeb, ei sisaldaks Kongo konflikti mineraale. Ja ma tahan, et kui ma kohvikus espresso kõrvale klaasi vett palun, siis ei toodaks mulle lauale plastpudelisse pakendatud ja tuhandeid kilomeetreid läbi rännanud vett.

Pole kahtlustki, et vesi on elu aluseks ning inimese eksisteerimiseks väga oluline komponent. See on nii loomulik osa meie igapäevaelust, et me tihti isegi ei mõtle sellele kust see tuleb ja milleks me seda vajame. Vee puudumine mõjub halvasti rakkude- ja aju tööle, tekitab peavalusid ja väsimust ning võib olla ka muude terviseprobleemide põhjustajaks.

Inimese ööpäevane soovitatav veetarbimise kogus oleneb kehakaalust, füüsilisest aktiivsusest, keskkonna tingimustest ja toitumusharjumistest. Uuringute põhjal on keskmine soovitatav veetarbimise kogus naistel 9 ja meestel 12 klaasi päevas (1).

 Eestis on puhas vesi enamjaolt alati inimestele kättesaadav olnud ning 30 aasta eest ei oleks ilmselt keegi ette kujutanud, et inimesed oleks nõus selle põhimõtteliselt tasuta saadaval oleva ressursi eest lisaraha maksma. Ometi on tänaseks pudelivesi saanud inimeste igapäevaseks tarbetooteks.

 Minu keskkond, minu tervis

Kõige imestama panevam asjaolu pudelivee tarbimise juures on globaalne leppimine, et inimesed on nõus maksma toote eest, mille nad muidu peaaegu tasuta kätte saaksid, paarisaja kuni mitmetuhande kordset juurdehindlust.

Suurettevõtted on oma turunduskampaaniatega pannud inimesed uskuma justkui oleks pudelivesi kraaniveest tervislikum ning maitseb paremini. Ometi on pimetestid korduvalt tõestanud, et inimestele maitseb kraanivesi tihti rohkem kui pudelivesi. Samuti ei ole kraanivesi pudeliveega võrreldes ohtlikum. Muide, uuringud näitavad ka seda, et ligi 40% pudeliveest on tegelikult tavaline kraanivesi.

Ühisveevärgist tulevat kraanivett kontrollitakse pidevalt ning Euroopa Liit on seadnud karmid reeglid joogiveele, et see oleks inimestele ohutu. Pigem tuleks karta just pudelivett, kuna plastpakendid võivad sisaldada ohtlikku kemikaali BPA (bisfenool A), mis vette emiteerudes satub inimese kehasse ning võib mõjutada hormoone, kahjustada aju ning põhjustada tüsistusi järeltulijate saamisel (2). Ehkki turul on saadaval ka BPA vabad plastpakendid siis ei ole suudetud tõestada, et need ei erita muid inimkehale kahjulike aineid.

Pudelivee hind

Kui Eestis maksab poes 1,5 liitrit vett ~80 senti, siis Tallinna kraanivesi maksab 0,17 senti 1,5 liitrit. Seega on pudelivee ja kraanivee hinnavahe Tallinnas üle 400 kordne (3).

Pudelivee hinna moodustab pudelivee tootmine, transport, kasum ning edasimüüja kasum (vaata joonist 1). Vee enda hind seejuures on peaaegu olematu. Ehkki need mõnikümmend senti ei tundu võibolla pudelivee ostuhetkel suure summana, siis tegelikult on pudelivee sektori aastane käive ligi 125 miljardit eurot.

Pudelivee hind joonised. Triin Heinsoo.

Kui inimesed Tallinnas maksaksid kraanivee eest sama hinda, mida nad on nõus pudelivee eest maksma oleks ühe inimese veearve kuus 2560€ (arvestades, et 1 inimene kasutab päevas 160l vett) millele lisanduks veel heitvee ärajuhtimise ja puhastamise hind.

Tegelikult ei ole pudelivesi kulukas vaid vee tarbijale. Sellel on hind kogu maailmale. Pudelivee kõige suurem keskkonnakulu on selle tootmisele ja transpordile kuluv energia ja ressursid. The Pacific Institute Kalifornias hindab, et pudelivesi on kraaniveest kuni 2000 korda energiamahukam. Veepudelite toomisele (plast) kulub aastas ligi 2 miljardit liitrit naftat (5) (see on umbes miljoni auto aastane kütusetarve) ja ligi kolm korda rohkem vett kui see pudel ise mahutab. Reostuse tõttu ei ole see vesi enam kasutatav.

Pudelivee tootmist võib võrrelda jäämäega. Pudelivee kui toote all peame silmas nii vett ennast kui ka pudelit, millesse vesi pakendatud on. Antud juhul on selleks  plastpudel. See osa, mida tarbija näeb on kõigest väikene osa sellest, mis tegelikult selle toote valmistamisele kulub. Vee pinnal (joonis 2) näeme me seda osa, mille me tarbijana poest osatame. See osa tootele kulunud materjalist mida me ei näe on üle kolme korra suurem kui saadud produkt – piltlikult üteldes on see jäämäe see osa, mis on vee all. Sellele lisandub veel ka vee transpordile kuluv energia, mida antud võrdluses kajastatud ei ole.

Selles kontseptsioonis on veel ka kolmas komponent. Kogu maailmas taaskasutatakse maksimaalselt 30% veepudelitest. See 70%, mida ei saadeta ümbertöötlemisse ladestatakse prügimägedel. Halvemal juhul satub see aga loodusesse ning ookeanitesse, kus siis loodus sellest, temale võõrast ainest, isemoodi lahti hakkab saama. Plast ei biolagune, ta laguneb lihtsalt väiksemateks tükkideks. Võib ütelda, et iga tükk plast, mis kunagi Maal valmistatud on, on ikka veel kuskil olemas. Pisikeste osakestena satub plast kas veekogudesse, pinnasesse või loomade seedeelundkonda ning seeläbi lõpuks ka meie toidulauale. Pudelivee hind joonised. Triin Heinsoo.

Kokkuvõte

 

Pudelivesi on üks huvitav toode. Vesi on maailmas alati olemas olnud ja on ka täna. Ehkki puhta joogivee kättesaadavus on maailma eripaigus varieeruv, siis, nii veider kui see ka ei oleks, neis maailmaosades, kus puhta joogivee kättesaadavus on kõige parem ja odavam, on pudelivee tarbimine kõige suurem. Pudelivee tööstus on muutnud õigusega kõigile kuuluva ressursi eraettevõtja sissetuleku allikaks. Mitmel pool maailmas on hakatud plasti keskkonnakoormuse mõjust aru saama. Üha enam linnasid ja lausa riike keelustab kilekotte. Ka plastpudelite kasutamise piiramisega on juba algust tehtud. Näiteks on San Franciscos keelatud plastpudelis vee müük avalikel territooriumitel. Algatatud on erinevaid  kampaaniaid ning inimesi innustatakse üha enam eelistama pudeliveele kraanivett ning kasutama korduvkasutatavaid pudeleid. 

Selleks, et ka Eestis korduvkasutatavate pudelite kasutamist propageerida võiks eeskujuks võtta vana Euroopa riikidest (näiteks Portugal ja Itaalia), kus avalikes hoonetes on joogivee punktid ning tänavatel leidub joogivee allikaid. Selline joogiveega varustatus tuleks taastada ennem kui see teadmine hoopis hääbub.

Suured muutused saavad alguse väikeste harjumuste muutmistest. On ju üteldud, et nõudlus määrab pakkumise. Seega tuleb turule märku anda, mida tarbija ja keskkond tegelikult vajavad. Pudelivesi on üks toode, millest võiks alustada. Pudeliveele kulub põhjendamatult palju ressursse, kuid tarbija kätes on võimalus seda muuta. Niisiis tee vastutustundlik otsus järgmine kord kui janu on. Üheks võimaluseks on alustada näiteks toitlustusasutustes oma eelistuste kinnitamisega, kuna seal on lihtne oma sõna kuuldavaks teha ning ettevõtte kulud selle keskkonnakoormuse vähendamiseks on väikesed või olematud.

Eesti  toitlustusasutuste vee eetikal saab silma peal hoida näiteks sellel  lehel: www.facebook.com/eiolevett

Eetilist vee tarbimist kõigile!


Loe Bioneerist samal teemal: Kas pudelivesi on ikka tervislikum kui kraanivesi?