Loomulikult mitte, aga AirFlow 3000 pakkumine on võrreldav sellega, mida pudelivee tootjad pakuvad. Ainus vahe seisneb selles, et veetootjad pole oma sõnumites nii otsekohesed. Nad ei müü vett, vaid „mineraalvett“ või „allikavett“ ning sina lähed turundusnippide õnge. Keskmine ameeriklane joob aastas ära peaaegu 30 gallonit pudelivett, mis asetab selle tarbitud kommertsjookide seas teisele kohale, jäädes alla üksnes gaseeritud veele. Paraku tuleb välja, et pudelivesi pole sugugi puhtam kui kraanivesi, mille puhtus on riiklikult reguleeritud. Võib-olla peaksid oma suhtumist pudelivee kasulikkusesse muutma.
See ei maitse paremini
2010. aastal avaldati ajakirjas Journal of Sensory Studies uuring, milles teadlased palusid inimestel hinnata kuue erineva pudelivee maitset, mida võrreldi kuue erinevat tüüpi kraanivee maitsega. Kokkuvõttes leiti, et pudelivesi ei esinenud selles katses sugugi kraaniveest paremini. Põhjus: maitset mõjutab mineraalide hulk, mitte vee puhtus. Katsealused eelistasid keskmise mineraalide hulgaga vett, mida nad kirjeldasid kui „maitsetut“ ja „värskemat“, kusjuures polnud vahet, kas see pärines pudelist või kraanist.
See pole tingimata puhas
Nõukogu, mis vastutab Ameerika loodusressursside kaitsmise eest (Natural Resoursces Defense Council), võttis hiljuti testimisele tuhat erinevat poodides müüdavat pudelivee artiklit ning avastas, et koguni 22% testitud toodetest sisaldasid keemilisi aineid, mis ületavad riiklikult seatud piirmäära. 2011. aastal testisid California ülikooli teadlased aga kuue veetootja pudelivett ning kuigi uuringust selgus, et kõik jäid riiklikult sätestatud saastepiirist allapoole, ületasid kõik kuus California osariigi piirmäära lubatud arseeni hulga osas. Lisaks on tehtud piisavalt uuringuid, mis tõestavad, et kõrge temperatuurini kuumutatud plastist eralduvad kemikaalid, mis võivad imbuda plastpudeli sisusse. See on hea põhjus, miks kuumal suvepäeval võiks veepudeleid varjus hoida. Siit ka õpetus: ära lase siltidel nagu „puhas“ ja „naturaalne“ ennast lollitada. Erinevalt pudeliveest allub kraanivesi rangetele riiklikele normidele, mis teeb sellest ohutama valiku.
See võib olla ilustatud kraanivesi
Eksootilised nimed ja sildid, mis kujutavad troopilisi veejugasid ning mäetippudes paiknevaid allikaid, tekitavad nõidusliku mulje, kuid tegelikkuses pärineb 25% pudeliveest munitsipaalveevärgist. Nii on ka tuntud tootjatel nagu Coca-Cola ja Pepsi müügil pudelivett, mis pole oma olemuselt muud, kui puhastatud kraanivesi, millele on lisatud mineraale. Palju kasulikum tundub sel juhul raha säästa ning juua tasuta pakutavat versiooni.
See hävitab meie planeeti
Enamik plastpudelitest on valmistatud plastist, mida nimetatakse polüetüleen-tereftalaadiks (PET). Sellest materjalist valmistatud pudelitega on kaks probleemi. Nende valmistamiseks kulub suurel hulgal toornaftat. Louisville’i ülikooli teadlased pakuvad, et hinnanguliselt kulutatakse aastas 17 miljonit barrelit naftat, et toota PET-pudeleid. Teiseks probleemiks on jäätmekäitlus, sest 90% PET-pudelitest lõpetavad olmejäätmete hulgas ning neid ei suunata taaskasutusse. Prügimägedes vedelevad PET-pudelid on seda tõsisem probleem, kui arvestada, et nende lagunemiseks kulub 400-1000 aastat. Seega tuleks keskkonnateadlikumate inimeste eeskuju järgida ning pudeliveele kraanivett eelistada. Viimane sellekohane näide pärineb Vermonti ülikoolist, kus keelustati pudelivee müük ülikoolilinnakus sootuks.