Paljud eestimaalased on igal suvel vaevelnud reoveepuhastitest leviva haisu käes, aga nüüd paistab see probleem lahenduse leidvat. Ning, mis veelgi parem – inimeste elukeskkonda halvendava haisu saab piltlikult öeldes kotti panna ja maha müüa, leiab EVELi juhatuse esimees Hans Liibek.
Olen veendunud, et see saab teoks juba viie lähema aasta jooksul. Osa rängast tööst on juba tehtud – riigikogu keskkonnakomisjonis on valminud raport reoveepuhastitest leviva haisu vähendamise võimalustest.
Raportis on antud ülevaade nii Eesti kui ka kogu Euroopa Liidu senisest poliitikast reoveesette käitlemisel ning välja toodud võimalikud lahendusvariandid. Peamise punktina koorub välja, et reoveesettest biometaani tootmisel ja selle gaasi seejärel näiteks transpordisektoris kasutamisel võib olla senisest suuremat tulevikku.
Tegelikult see ju igati loogiline – reovesi, täpsemalt sellest eralduv gaas on energiaallikas, mis praegu kahjuks haisedes valdavalt lihtsalt tühja jookseb. Ometi on praeguste teadmiste abil reovetest näiteks mootorikütuste tootmine täiesti võimalik. Reoveest saab toota ka soojust – juba praegu on Eestis paar-kolm asulat, mis looma-sõnnikust eralduvast metaanist soojust ja elektrit saavad, lähitulevikus võiks neid asulaid oluliselt rohkem olla.
Miks seda seni siis tehtud pole? Jah, siin on üks konks. Nimelt nõuab reoveest energia kätte saamist võimaldav tehnoloogia praegu veel vägagi mahukaid investeeringuid, ning et need investeeringud end ka ära tasuks, peaks töödeldavat reovett oluliselt rohkem olema.
Majanduslikult mõistlik oleks luua Eestis vaid mõni reovee vääristamise keskus, kuhu ka ümberkaudsed reoveekäitlejad saaks oma jäägid kokku tuua. Ideaalis peakski sellele raportile järgnema nüüd nn motivatsioonipakett, mis paneb väiksemaid settekäitlejaid oma tooret suurematesse keskustesse vedama ja suuremaid ka pakutavat kraami lahkelt vastu võtma.Praegu ei ole seaduseandja veel üheseid mängureegleid maha märkinud, kuid olen valmis EVELi nimel seaduseandjale vajadusel abikäe ulatada.
Tulevastest keskustest väljuv lõpp-produkt läheks aga olenevalt kvaliteedist taaskasutusse, näiteks mootorikütusena transpordisektorisse, elektrienergiaks, toasoojuseks või väetisena põllule, metsa, haljastusse. Ehk siis – sisuliselt saab haisu kotti ajada ja maha müüa küll!