Mõtsiklus: “Kui Läänemeri oskaks rääkida…”


Autor: Kadi Truuleht, Eesti Vee-ettevõtete Liidu kommunikatsioonijuht

Kui Läänemeri oskaks rääkida, ei räägiks ta ilmselt ainult merest.

Ta räägiks jõgedest, mis temani jõuavad. Vihmast linnatänavatel. Põldudest ja metsadest. Reoveest ja sademeveest. Ta räägiks sellest, mida me teeme sadade kilomeetrite kaugusel rannast – sest vesi leiab lõpuks ikka tee edasi. Aga enne seda kõike räägiks ta ehk meist endist.

Meri, mis on elanud meie lugudes

Läänemeri ei ole eestlase jaoks kunagi olnud lihtsalt sinine ala kaardil. Meri on andnud elatist ja võtnud elusid. Ta on olnud tee maailma ja piir kodu ümber. Tema järgi on seatud töid ja tegemisi, vaadatud ilma ning oodatud koju neid, kes merele läksid.

Ja meri on jäänud meie kultuuri. Ta kõlab rahvalauludes ja meremeeste lauludes. Ta elab rannakülade lugudes, kirjanduses ja luules. Ta on jõudnud maalidele ja fotodele, käsitöösse, pärimusse ja tantsudesse. Mõnikord on meri neis lugudes vabadus. Mõnikord igatsus. Mõnikord oht. Mõnikord kodu.

Põlvkonnad enne meid ei rääkinud ehk eutrofeerumisest, mikroplastist ega toitainete koormusest. Kuid nad tundsid merd teisel moel – selle tuuli, hoovusi, kalu, jääd ja muutlikku meelt. Nad teadsid, et merd ei saa päriselt valitseda – temaga tuleb osata koos elada.

Võib-olla oleme tänapäeval, mil meri jõuab meieni sageli ilmaäpi, uudiste või suvise rannapäeva kaudu, sellest suhtest veidi eemaldunud.
Aga meri ise ei ole kuhugi läinud.

Meri mäletab kauem kui meie

Kui Läänemeri saaks jätkata, räägiks ta ilmselt ka ajast. Sellest, et meri mäletab kauem kui meie. Et aastakümneid tagasi vette jõudnud toitained ei kao lihtsalt sellepärast, et oleme täna targemad. Et üks hea otsus ei muuda merd homme, kuid tuhanded head otsused võivad muuta seda, millise mere jätame järgmistele põlvkondadele. Täna, Läänemere päeval, võiksime korraks kuulata…

Mida Läänemeri meile ütleks?

Võib-olla alustaks ta heast.
Oleme õppinud rohkem. Reoveepuhastus on arenenud, veetaristusse investeeritakse ning Läänemerre jõudev toitainete koormus on pika aja jooksul vähenenud.

Aga ilmselt tuletaks meri meile meelde ka seda, et töö pole tehtud.
Läänemere üks suuremaid probleeme on endiselt eutrofeerumine – liigne lämmastiku ja fosfori hulk soodustab vetikate ja tsüanobakterite kasvu ning mõjutab kogu mere ökosüsteemi.

Ja siin muutub Läänemeri ühtäkki väga maiseks teemaks.
Sest meri ei alga rannajoonelt. Ta algab vihmapiisast, mis langeb linnatänavale. Kraanist, kust võtame vett. Kanalisatsioonist, kuhu see pärast kasutamist jõuab. Reoveepuhastist, kus vesi enne loodusesse tagasi jõudmist puhastatakse. Jõest, mis kannab endaga kaasa selle, mis tema valgalal toimub.Ta algab meie otsustest.

Meri ühendab rohkem, kui lahutab

Kaardil tõmbame vee ja maa vahele selge joone. Looduses seda joont tegelikult ei ole.Vesi liigub. Läbi pinnase, ojade ja jõgede, läbi linnade ja külade ning lõpuks merre. See tähendab, et Läänemere käekäik ei ole ainult rannikul elavate inimeste ega mereäärsete linnade küsimus. See puudutab meid kõiki.

Vee-ettevõtete jaoks tähendab see iga päev väga praktilist tööd – toimivaid veesüsteeme, reovee nõuetekohast puhastamist, sademevee targemat juhtimist, investeeringuid ja järjest paremaid lahendusi. Ühe inimese jaoks võib see tähendada hoopis väiksemaid valikuid. Kuid meri ei mõõda meie tegusid nende suuruse järgi. Ta saab lõpuks kätte nende summa.

Kui Läänemeri päriselt vastata saaks…

…siis tahaksin uskuda, et ta ei paluks meil teda päästa. Võib-olla paluks ta lihtsalt, et me ei peaks teda enesestmõistetavaks.
Et märkaksime seost selle vahel, mida teeme maal, ja selle vahel, mis toimub meres.
Et oskaksime teha otsuseid, mille mõju ei pruugi meie ise kunagi täielikult näha.
Ja et aeg-ajalt mere äärde jõudes ei vaataks me ainult silmapiiri, vaid vaataksime korraks ka tagasi maa poole.
Sest meri, millest laulsid ja kirjutasid inimesed enne meid ning mida jäädvustasid kunstnikud ammu enne tänaseid keskkonnaaruandeid, on seesama meri, mille meie kord edasi anname.

Läänemeri ei alga rannajoonelt. Ta algab palju varem. Ja kusagil seal algab ka tema hoidmine!


Foto:TrueCreatives Canva