Arvamuslugu
26. oktoober 2021. a
Allar Jõks ja Piibe Lehtsaar, Sorainen advokaadibüroo vandeadvokaadid
Eestimaalased ei ole veel taastunud sügisel tabanud elektrišokist, kui järgmise aasta riigieelarve lajatab nii liiklustrahvide kui ka riigilõivude olulise tõusuga. Nagu sellest vähe oleks, algatas valitsus septembri lõpus eelnõu, mis toob kaasa tarbijate täiendava maksustamise, kirjutavad Allar Jõks ja Piibe Lehtsaar.
Riigikogu menetleb konkurentsiseaduse muutmise seaduseelnõu nr 442, mille eesmärk on kehtestada tasu konkurentsiameti järelevalvele alluvatele vee-ettevõtjatele, võrguettevõtjatele elektri‑, kaugkütte- ja maagaasisektoris ja soojuse tootjatele. Teisisõnu maksavad ettevõtjad riigile tasu selle eest, et nende tegevuse üle valvataks.
Eelnõu seletuskirja kohaselt lülitavad ettevõtjad neile lisanduva järelevalvetasu lõpptarbijatele osutatavate teenuste hinda. Sõltumata sellest, kas hinnatõus saab olema suur või mitte, tõstatab eelnõu mitu põhimõttelist küsimust. Need küsimused vajavad laiapõhjalist arutamist, mitte “ärakoputamist”.
Esimeseks oluliseks küsimuseks on, et kas õigusaktide täitmise järelevalvet kui riigi tuumikülesannet peab rahastama eraldi tasu näol isik, kelle üle valvatakse? Väljaspool finantsvaldkonda on vastus sellele küsimusele olnud Eestis aastakümneid eitav.
Riigieelarvesse lisatulude otsinguil on nüüd plaanis hakata eraldi tasu nõudma konkurentsiameti rahastamiseks. Eelnõu seletuskirjast nähtub aga eelnõu autorite soov laiendada sarnast rahastamismudelit tulevikus ka teistele järelevalveasutustele. Ei ole välistatud, et varsti rahastavad näiteks terviseametit või tööinspektsiooni isikud, kelle üle teostatakse järelevalvet.
Praegu toimub riigiasutuste rahastamine riigieelarvesse kogutavatest maksudest või riigilõivust. Riigilõiv on tasu juriidilise toimingu tegemise või dokumendi väljaandmise eest. Maksu puhul riik maksumaksjale konkreetset vastuteenet ei osuta.
Süsteemioperaatorid taotlesid desünkroniseerimiseks Euroopa Liidult raha
Kuna kavandatav järelevalvetasu pole riigilõiv ning ettevõtja ei saa ka konkreetset vastusooritust, siis võib sellist tasu nimetada kaudseks või peidetud maksuks. Seda olukorras, kus valitsusparteide üks lubadus oli mitte viia sisse uusi makse ja tagada stabiilne maksukeskkond.”Seetõttu ei ole uus järelevalvetasu kantud mitte õiglustundest, vaid eelkõige püüdlusest tagaukse kaudu riigieelarve tulusid suurendada.”
Eelnõu seletuskirjas on sellist lahendust õigustatud sellega, et näiteks kaugkütet mitte tarbivate isikute maksutulust ei ole õiglane rahastada kaugküttesektori järelevalvet. Selline põhjendus on silmakirjalik. Maksutulust rahastatakse väga paljusid tegevusi, mis ei ole tingimata kõigi maksumaksjate huvides. Seetõttu ei ole uus järelevalvetasu kantud mitte õiglustundest, vaid eelkõige püüdlusest tagaukse kaudu riigieelarve tulusid suurendada.
Isegi kui asuda seisukohale, et riik võib selliselt oma järelevalvetegevust rahastada, peab tasu katma ainult konkreetse ettevõtja tegevusvaldkonnaga seotud järelevalve kulusid. Välistatud peaks olema, et ettevõtte A poolt makstud tasust rahastatakse ettevõtte B järele valvamist.
Seega on teiseks oluliseks küsimuseks, kas eelnõu tagab järelevalvetasust üksnes konkreetse ettevõtja tegevusvaldkonnaga seotud järelevalve kulude rahastamise. Vastus sellele küsimusele on kahjuks eitav.
Eelnõu seletuskirjas ei ole isegi püütud välja tuua, kuidas jaguneb konkurentsiameti eelarve näiteks elektri‑, kaugkütte- ja maagaasi sektoris järelevalve teostamise vahel. Seetõttu ei ole võimalik kontrollida, kas tasudest kogutavad tulud on proportsioonis vastava sektori reguleerimisega seonduvate kuludega. Seejuures saaks järelevalvetasust praegusel kujul igal juhul rahastada justiitsturismi ehk konkurentsiameti poolt rahvusvahelistes töögruppides osalemist ja juhtkonnale aastapreemiate maksmist.
Konkurentsiamet: võrgutasu kompenseerimine on lubatud ja tervitatav
Olukorras, kus konkurentsiamet mõõdab hinnaregulatsiooni raames ettevõtjate põhjendatud kulusid millimeetriga, toimub ameti enda tegevuse rahastamine justkui kirvemeetodil.
Näiteks oli algselt plaanis uue järelevalvetasu arvelt kogutavast 1,6 miljonist eurost rahastada põllumajandustoodete ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadusest konkurentsiametile tulenevate lisaülesannete täitmist 264 000 euro ulatuses. Riigikogule esitatud eelnõu seletuskirjas on sellest plaanist loobutud, aga uue järelevalvetasuga planeeritakse endiselt koguda 1,6 miljonit eurot.
Eelnõu algatamist põhjendatakse ka sellega, et konkurentsiameti tööpõld kasvab uute mahukate õigusaktide vastuvõtmisega. Seega on kolmandaks oluliseks küsimuseks: kas tarbija peab läbi erinevate teenustasude kallinemise kinni maksma selle, et Eesti ja Euroopa Liidu seadusandjad on konkreetses valdkonnas võtnud vastu keskmisest mahukamaid õigusakte, mis omakorda suurendavad järelevalve kulukust?
President Alar Karis rääkis ametisse astudes targast rahvast, kes ei käi nööri mööda. Tuleb nõustuda, et tark rahvas ei vaja iga elulise küsimuse lahendamiseks seadust ja järelevaatajaks ametnikku.
Jääb loota, et president kasutab oma autoriteeti, et mõjutada otsustajaid riigireformi tegemisel minema sõnadelt tegudele ja vähendama ettevõtlust pärssivaid ning ametnikke taastootvaid regulatsioone.
Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonilepingus seisab lubadus, et ettevõtlusega seotud asjaajamise kiirendamiseks vähendatakse bürokraatiat, lihtsustatakse seadusandlust ning jätkatakse riigireformi elluviimisega. Eelnõu nr 442 esimene lugemine kolmapäeval riigikogus näitab, kas seda lubadust mõeldi tõsiselt.
Allar Jõks ja Piibe Lehtsaar on Eesti Vee-ettevõtete Liidu palvel analüüsinud eelnõu kooskõla põhiseadusega.
Toimetaja: Kaupo Meiel
Viide allikale: https://www.err.ee/1608382094/allar-joks-ja-piibe-lehtsaar-kas-riigikogu-tostab-tarbijate-maksukoormust