Selle aasta märtsis toimunud veepäeval kutsuti kogu maailma inimesi üles kiiresti tegutsema, sest suur osa maailma rahvastikust on ilma puhta joogiveeta või kanalisatsioonita. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) hoiatab oma värskes raportis samuti ülemaailmse veekriisi eest. Samal ajal peab inimkond olema valmis veepuuduseks ja seda võimendavaks kliimamuutuseks.
Eestis on 84% elanikele tagatud joogivesi ühisveevärgi kaudu ning 82% elanike reovesi juhitakse ühiskanalisatsiooni kaudu asulareoveepuhastisse, kus see puhastatakse enne looduskeskkonda tagasi juhtimist. Nende süsteemide tarvis on Eestis viimase kahekümne aasta jooksul investeeritud üle miljardi euro. Seda kõike selleks, et kraanivesi oleks joogivesi ning et tekkiv reovesi saaks nõuetekohaselt enne keskkonda juhtimist puhastatud. Enamik sellest rahast on Eesti saanud Euroopa Liidu toetustena, kuid seda vaid tingimusel, et nende süsteemide edasine korrashoid toimub Eesti riigi enda vahenditega.
Vee-ettevõtted ei ole tavapärased äriettevõtted, kelle teenuse maksumuse määrab turg. Veeteenuse hinna kooskõlastab Konkurentsiamet ja veeteenuse hinna arvelt tuleb vee-ettevõttel koguda raha selleks, et kõik veetaristu hooldused, parendused ja asendusinvesteeringud saaksid tehtud. Elektrienergia kriis on tõsiselt mõjutanud kõiki vee-ettevõtteid ja kahjuks mõjutab ka edaspidi – mitmed asendusinvesteeringud on jäänud tegemata, kuna elektrikulu mõju võib ulatuda lausa üle 50% kogukuludest. Veeteenust ei ole võimalik pakkuda ajaliste piirangutega, mistõttu pidid vee-ettevõtted kinni maksma ka rekordilised elektrihinnad, mille tipp oli 4000 eurot megavatt-tunni eest. Juba ainuüksi see fakt näitab, kui keeruline on tagada teenust, mis on elutähtis ja peab olema ööpäevaringselt kättesaadav. Vee-ettevõtted on täna olukorras, kus aastaid kogutud investeeringute eelarve on sisuliselt olematu, sest kriisis tuli jääda ellu ja muid võimalusi selleks ei jäänud.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus ei ole midagi iseenesest mõistetavat, sest investeeringud nende süsteemide rajamiseks ja ülalpidamiseks on väga suured. Näiteks ühe keskmise Paide suuruse linna reoveepuhasti soetusmaksumus on ligi 20 miljonit eurot. See on kogu veetaristust vaid üks oluline osa, siia juurde lisanduvad täiendavad investeeringud: planeeringud, ehitus-kaevetööd, vee-, kanalisatsiooni kui ka sademeveetorustikud, veepuhastusjaamad, pumplad, seadmed, kemikaalid jne. Mastaapsust kirjeldab ainuüksi asjaolu, et Eestis on kokku üle 17 600 km ühiskanalisatsioonitorustikku, vähemalt sama palju joogiveetorustikku ning lisandub veel ka sademeveetorustik. Me ei tohi valvsust kaotada, mis sest, et Eestil on täna veeteenusega kõik hästi, sest investeeringud oleme saanud teha suures ulatuses Euroopa maksumaksjate raha eest, kuid nende süsteemide edasine korrashoid ja toimepidevus tuleb meil endil tagada. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus ei ole sugugi odav teenus, mida töökorras hoida. Ja mugavus maksabki. Näiteks Aafrikas läbib inimene keskmiselt 5,9 km pikkuse teekonna igapäevase vee saamiseks, meil piisab vaid mõnest sammust, et toas veekraan avada. Kuid olgem ausad, me ei mõtle selle peale, sest see kõik tundub nii loomulik ja iseenesest mõistetav. Lisaks on meie ühiskonnas välja kujunenud hoiak, et vesi peabki olema odav ja märkamatu ehk võimalikult väikese häiringuga kliendile. Selleks, et see ka nii oleks edaspidi, on vaja spetsialiste, innovatsiooni, majanduslikku ja julgeolekualast valmisolekut kriisideks, mis ei teki iseenesest. Selleks on vaja toetavat keskkonda ettevõtluseks, selget riiklikku tuge, partnereid nii riigis sees kui ka väljaspool riigi piire, mõistvaid kliente ja kogukonda ning inimesi, kes soovivad panustada vee-ettevõtlusesse. Täna on valdkonna suur murekoht ka järelkasv – see ei ole noortele atraktiivne ja ettevõtted peavad sisuliselt üksinda panustama, et leida vajalikku järelkasvu. Seda kõike võib ühe vee-ettevõtte jaoks olla vastutusena liiga palju kanda. Me peame mõistma, et nii kõrgel tasemel veeteenus on vaid valitud riikide privileeg. Meie joogivesi on väga puhas ja tervisele ohutu üle Eesti, aga see ei pruugi nii jääda, kui me ei märka riigi tasemel kitsaskohti, mida tuleks investeeringute elluviimiseks, veetaristu kaitseks ja valdkonna järelkasvu parandamiseks juba täna ette võtta. Tegutsema peab täna, et veeteenuse toimepidevus ja häireteta töö oleks tagatud ka tulevikus.
Vee tarbijana peaksime muutma ka oma tarbimisharjumusi – mitte viskama prügi WC potti ning hooldama regulaarselt koduseid veesüsteeme, et vältida Legionella bakteri elunemist ja puhanguid. Vee-ettevõtted tegelevad torustike, seadmete ja puhastite hooldusega igapäevaselt, joogiveetaristust võetakse kontrolliks aastas kümneid tuhandeid veeproove. Paraku vee-ettevõtted üksi ei saa tagada puhast ja ohutut kraanivett, ka tarbijad peavad oma osa hoolduses ära tegema.
Muutunud julgeoleku ja majanduskeskkonnas on vee-ettevõtetele lisandunud veel hulgaliselt ülesandeid, sest veeteenus kui elutähtis teenus tähendab seda, et ka kriisideks peavad lahendused olemas olema. Siinkohal räägin veeteenuse toimepidevusest. Vee-ettevõtted peavad investeerima ja õppusi korraldama ka selleks, et kriisi ajal valmis olla. Kriisideks ei saa valmistuma hakata siis, kui see juba käes on – siis oleme ilmselgelt juba hiljaks jäänud. Vee-ettevõtted peavad tegutsema täna, et veeteenus toimiks ka kriisi ajal. Näiteks tuleb varuda generaatoreid, tagada vajalikud kütusetarned, luua alternatiivseid veevõtukohti, katsetada uudseid lahendusi, korraldada koostöös Päästeametiga õppusi. Seda kõike selleks, et elektri- või gaasikatkestuse korral ei kaoks meil kraanist koheselt ka joogivesi või reovesi ei jõuaks tänavatele. Vee-ettevõtetel peab tekkima selge arusaam asjakohastest riskidest ja oskus neid riske maandada. Selleks peab igal veeteenuse osutajal olema terviklik ülevaade kriitiliste sündmuste mõjust, olemusest, põhjustest ja võimalikest tagajärgedest. Selleks on taaskord vaja riigi, kogukonna ja klientide toetavat ja mõistvat suhtumist, et vajalikud ettevalmistused ka kõige halvemateks stsenaariumiteks oleks tehtud ja reaalsetes olukordades läbi mängitud. Üks asi on teha plaane paberil, aga hoopis teine asi on neid plaane ka reaalselt ellu viia. Loomulikult kaasneb sellega ka teatav hulk häiringuid, aga peame mõistma, et ilma selleta ei saa ja see on väga väike lõiv, mida maksta selle eest, et olla päriselt kriisisituatsioonis valmis.
Kokkuvõtteks, vee-ettevõtted peavad igapäevaselt tegelema sellega, et tugevdada veeteenuse toimepidevust kriisi olukordades, teostama uuringuid selleks, et reoveest saaks tulevikus efektiivsemalt eemaldada ravimijääke ja muid olmekemikaale, hoidma töökorras kümnete tuhandete kilomeetrite kaupa torustikke, seadmeid ja automaatikat. See tohutu hulk veetaristut vajab toimimiseks veel suuremal hulgal vee-ettevõtete töötajate töötunde kui ka rahalisi vahendeid, et ehitatud süsteemid töötaksid tõrgeteta ka aastate pärast. Täna on küll puhas kraanivesi Eestis kättesaadav, kuid olemasoleva olukorra säilitamine eeldab väga suurt panust kõikidelt osapooltelt – nii tarbijatelt, vee-ettevõtetelt kui ka riigilt, et veeteenusega oleks meil kõik hästi ka aastate pärast.