EVEL-I tegevjuht Raili Kärmas
Vesi on elutähtis. Sellega nõustuvad kõik. Veeteenus tundub ka endastmõistetav – kuidas puhas joogivesi kraanist tuleb ja kuhu ta vannist läheb, on hall ala, millega inimesed tavaliselt oma pead ei vaeva. Tavaline inimene mõtleb veeteenusest üldjuhul neljal juhul: kui seda ei ole, kui kvaliteet on halb, kui kuuleb hinnatõusust või kui saab arve. Vee hind puudutab kõiki. Ehk oleks nüüd õige hetk uuesti üle vaadata, mida toob tulevik, kirjutab EVELi tegevjuht Raili Kärmas.
Arvestades vee hinna osakaalu sissetulekust, on veeteenus praegu Eestis elanikele kättesaadav ning Eesti Vee-ettevõtete Liidu (EVEL) eesmärk on, et hinnad ei hakkaks ka tulevikus drastiliselt tõusma: veeteenus on üldhuviteenus ja see peabki olema kõigile elanikele rahaliselt jõukohane.
Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) on välja toonud oma aruandes «Social Issues in the Provision and Pricing of Water Services», et leibkonnaliikme kulutused netosissetulekust võivad moodustada 3–5 protsenti, sel juhul on veel veeteenus inimesele kättesaadav. Eestis tervikuna moodustab veeteenuse hind praegu leibkonnaliikme keskmisest netosissetulekust 1,1 protsenti. Lihtne rehkendus näitab, et isegi kui veehinda tõsta kaks korda, jääb see inimestele endiselt taskukohaseks.
Ei ole õige rääkida suurtest veehinna tõusudest üldistavalt, kuna piirkonnad on erinevad ja olemasolevad hinnad katavad investeeringute vajadusi erineval määral. Meil on näiteks piirkondi, kus ühe kuupmeetri veeteenuse hind (joogivee ja kanalisatsiooni teenus kokku) jääb alla 2 euro ja on piirkondi, kus see on juba üle 6 euro kuupmeetri kohta. Ent ka 6-eurone veeteenuse hind on tarbijale veel soodne, moodustades leibkonnaliikme kulutustest vaid 1,5 protsenti. Seega veeteenus on Eesti inimestele kättesaadav ja peab jääma selliseks ka tulevikus.
Lisaks tuleb arvestada, et vee-ettevõte ei ole tavapärane äriettevõte, kus teenuse hind määratakse turutingimustest lähtuvalt ettevõtte enda otsusena. Veeteenuse hinna kehtestab tarbijale riik konkurentsiameti otsusega. Konkurentsiamet peab veeteenuse hinna kujundamisel arvestama vee-ettevõtja põhjendatud kulusid ja hindama, kas määratud veeteenuse hinna eest on võimalik veetaristut hooldada ja teha vajalikke investeeringuid.
Oluline on ka tähele panna, et kui räägitakse veehinna tõusust, siis üldjuhul on tegemist tavapärasest elukallidusest tingitud veehinna tõusuga. Veehinna osakaal leibkonnaliikme sissetulekust ei ole suurenenud, kuna samal ajal tõusevad ka inimeste sissetulekud. Näiteks viimaste aastate jooksul ei ole leibkonnaliikme keskmise netosissetuleku osakaal veeteenuse hinnas kasvanud, mis näitab selgelt, et veehinna muutused on olnud tingitud üldisest elukallidusest.
Mille eest me maksame?
Tulles tagasi sissejuhatuse juurde, siis sageli arvataksegi, et veeteenus koosneb vaid joogivee tarnimisest ja reovee ärajuhtimisest. Tegelikult puutub tavatarbija kokku vaid väikese osaga protsessidest, mida tänapäeva nõuetele vastav veeteenus toimimiseks vajab. Uues ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses määratakse üksikasjalikult, mille alusel vee hind kujuneb. Näiteks on uueks probleemiks saanud sademevesi – kliimamuutuste tõttu on ekstreemsed paduvihmad sagenenud ka Eestis, mistõttu vajavad mitmed olemasolevadki veesüsteemid uusi sademevee lahendusi. Seega võib veeteenuse hind tulevikus sisaldada ka sademevee kogumise ja puhastamise kulu, mille hind omakorda sõltub sellest, milline kanalisatsioonitüüp (lahkvoolne sademeveekanalisatsioon või ühisvoolne kanalisatsioon) on piirkonnas kasutusel. Palju sõltub ka kohalikust omavalitsusest ja piirkonna iseärasustest.
Joogivesi on tundlik ressurss
Samuti vajab lahendamist liigtarbimise probleem. Joogivee järsult tõusnud tarbimine näiteks põuaperioodil kastes seab ohtu joogiveega varustamise järjepidevuse ja päästjate töö ning on ka eetiliselt kaheldav. Veeteenuse hinnaga saab reguleerida veekasutust eelkõige sellistes majapidamistes, milles tarbitakse vett keskmisega võrreldes mitmekordselt. Vastavalt keskkonnaportaalile tarbib Eestis üks inimene keskmiselt päevas 87,5 liitrit vett ööpäevas. Järelikult võiks kõrgendatud tasu määra rakendada juhul, kui majapidamise veetarve on kaks korda suurem ehk iga inimese kohta tarbitakse ligikaudu 175 l vett ööpäevas. Ükski vee-ettevõtja ei saa siiski kõrgendatud tasu rakendada enne, kui konkurentsiamet on vastava hinnaotsuse teinud ja piirkonnas sellised hinnakujunduse põhimõtted kehtestanud.
Kes reostab, see maksab
Vee hinna määramisel rakendatakse laialdaselt ka põhimõtet, et saastaja maksab – mida reostatum on ühiskanalisatsiooni juhitav vesi, seda suurem on tasu. See peaks olema lihtsasti mõistetav kõigile: mida suurema reostuskoormusega on ühiskanalisatsiooni juhitav reovesi, seda suurem on puhastamiseks vajalik elektrienergia ja kemikaalide kulu ning seda keerulisem on sellist reovett puhastada. Suublasse – merre, jõkke vm veekogusse – lastav heitvesi peab igal juhul olema keskkonnale ohutu. Reostusega peavad tegelema eelkõige tööstusettevõtted, kes peavad meetmeid rakendama juba reostuse tekkekohas, näiteks kasutades selleks efektiivsemaid ja loodussõbralikumaid tehnoloogiaid.
Kõik, mis töötab, kulub
Praegu on Eesti veemajandus väga heas seisus, aga juhul, kui me soovime, et puhas kraanivesi oleks kättesaadav ja reoveeteenus toimiks laitmatult ka 10–20 aasta pärast, on vajalik teha investeeringuid. Lihtsustatult – kui reoveepuhasti amortiseerub, tuleb leida raha selle asendamiseks.
Viimase 20 aasta jooksul on Eesti veemajandusse Euroopa Liidu toel investeeritud üle miljardi euro. Enamik sellest rahast on Eesti saanud Euroopa Liidu toetustena, kuid seda vaid tingimusel, et nende süsteemide edasine korrashoid toimub Eesti riigi enda vahenditega.
Tänane praktika on olnud selline, et Euroopa Liidu abivahenditest rajatud veesüsteemide jaoks amortisatsioonikulu veeteenuse hinnaga koguda ei saa. Tuleb aga arvestada, et enamiku vee-ettevõtete varadest ligi 80 protsenti on rajatud just Euroopa Liidu toetustega, mistõttu on vaja kiiremas korras leida lahendused nende süsteemide uuendamiseks.
Töö alles käib
Tulevikus sõltub joogivee ja reovee ärajuhtimise teenuse hind nii vee tarbimise mahtudest, veekäitlussüsteemide olemasolust või nende puudumisest, veekäitlemise nõuetest, uutest regulatsioonidest, vee-ettevõtete võimekusest teenust pakkuda, reostuse tasemest, sademete hulgast ja paljust muust. Konkurentsiamet kontrollib vee-ettevõtja põhjendatud kulusid ja nende vastavust taotletava veeteenuse hinnaga. Veeteenuse hind peab säilitama vee-ettevõtjate jätkusuutlikkuse ja nõuetekohase elutähtsa teenuse toimimise.
Praegu analüüsitakse erinevaid võimalusi – veehinna metoodika muudatused, veeteenuse reform, vee-ettevõtete koostöö platvormid, maksuerisused jpm – investeeringute leidmiseks ja veehinna taskukohasena hoidmiseks. Protsessi on kaasatud kliimaministeerium, konkurentsiamet ja Eesti Vee-ettevõtete Liit, kes kõik pingutavad selle nimel, et veeteenus jääks ka edaspidi kvaliteetseks, teenus oleks toimepidev ja hind taskukohane.
Kliimaministeeriumi merenduse ja veekeskkonna asekantsleri Kaupo Läänerand kommentaar:
«Riik koos Eesti Vee-ettevõtete Liidu ja mitme teise partneriga otsib lahendust, et tagada kvaliteetne ja mõistliku hinnaga vee- ja kanalisatsiooniteenus ka edaspidi.
Plaanitav veereform keskendub küsimusele, kus saaks olla efektiivsem ja kulutõhusam ilma, et tuleks teha järeleandmisi puhta joogivee kvaliteedis ja kättesaadavuses. Kui riik vajalikke samme ei astuks, ohustaksid tulevikus kõrge hind ja puudulik taristu just väikeste vee-ettevõtete teenuse tarbijaid ja nende elukeskkonda.
Muudatuste kava valmib 2025. aasta suveks kohalikke omavalitsusi, vee-ettevõtteid ja tarbijaid kaasates. Vähem kui kahe aasta pärast on seega paigas plaan, kuidas ja milliseid muudatusi teha.
Milline on taskukohane veeteenuse hind Eesti inimeste jaoks, seda plaanime samuti veereformi ettevalmistusel välja selgitada.»
Artikkel avaldati täismahus Postimees.ee portaalis
