Tavatarbija jaoks on vee hind taskukohane: 1000 liitrit puhast joogivett maksab koju tooduna vaid 1–2 eurot, tonn reovett viiakse ära ja puhastatakse umbes samasuguse hinnaga.
Poest pudeliga ostes maksab 1000 liitrit joogivett ligikaudu 112 eurot.
Uus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus määrab üksikasjalikult, mille alusel kujuneb vee hind. Kuigi võiks eeldada, et teenuse hind koosneb vaid joogivee tootmise ja transpordi ning reovee kogumise ja puhastamise tasudest, siis nii lihtne see siiski ei ole, sest hinnas on ka mitmed maksud ja lõivud riigile. Uus seadus kaotab hinnaerisused sõltuvalt tarbija grupist (kodutarbija/äritarbija) ning rakendab laialdaselt põhimõtet „saastaja maksab“.
Vihmavee ärajuhtimine kui teenus
Kliimamuutuste tulemusena on sademeveega seotud probleemid muutunud üha sagedasemaks, mistõttu vajavad ka mitmed olemasolevad asulad ja kinnistud uusi sademevee lahendusi. Seega võib veeteenuse hind tulevikus sisaldada ka sademevee kogumise ja puhastamise kulu, mille hind omakorda sõltub sellest, milline kanalisatsioonitüüp – lahkvoolne sademeveekanalisatsioon või ühisvoolne kanalisatsioon – on piirkonnas kasutusel. Ühisvoolse kanalisatsiooni korral juhitakse reo- ja sademevesi kokku ühte torusse ning sealt edasi tsentraalsesse puhastisse, lahkvoolse kanalisatsiooni puhul aga on reoveel ja sademeveel eraldi torustikud.
Sademevee hind võib olla kehtestatud ühe kindla tasuna või sõltuda sademevee ärajuhtimist soodustatavatest ja takistavatest teguritest nagu näiteks piirkonna kõvakattega pinna osakaal, viibetiikide ja -kraavide olemasolu vms. Missugune maksustamise põhimõte võetakse konkreetses piirkonnas kasutusele, sõltub kohalikust omavalitsusest. Lisaks saab iga kohalik omavalitsus piirkondlikke eripärasid arvesse võttes kujundada omale sobivaid valikuid.
Hinda kujundab ka reostuse tase
Ühiskanalisatsiooni teenuse hind sõltub sellestki, kui palju reostust ühiskanalisatsiooni juhitakse. Hetkel reovee reostuse taset üldjuhul iga majapidamise põhiselt ei hinnata. Tänane reostusepõhine hind kehtib eelkõige tööstusettevõtetele ning kõrgendatud tasu määratakse proovide võtmise ja analüüsitulemuste alusel. Tavalise majapidamise reoveele reostustasemeid ei määrata, vaid tarbija maksab tasu reovee puhastamise eest ning mõnes piirkonnas ka abonenttasu.
Uus seadus võimaldab tasu eristada reostuse mahu alusel: mida reostatum on ühiskanalisatsiooni juhitav reovesi, seda suurem on tasu. Tegemist on „saastaja maksab“ põhimõtte rakendamisega, mis suunab tööstusettevõtteid tegelema reostusega juba selle tekkekohas. Eelkõige saavad tööstusettevõtted panustada puhtamasse tehnoloogiasse, et juhtida reovette vähem saastet või kasutada enne reovee ühiskanalisatsiooni juhtimist tööstuslikku eelpuhastit.
Mida suurema reostuse tasemega on ühiskanalisatsiooni juhitav reovesi, seda suurem on puhastamiseks vajaminev elektrienergia ja kemikaalide kulu ning seda keerulisem on sellist reovett puhastada. Sõltuvalt kasutatavast tehnoloogiast ei pruugi iga tööstuslik reovesi olla tavapuhastis nõuetekohaselt puhastatav ning võib kahjustada kanalisatsioonitorustike seisukorda. Sellisel juhul võib vee-ettevõtja keelduda tööstusliku reovee vastuvõtmisest asulareoveepuhastisse ning tööstusel tuleb rajada endale eraldiseisev tööstuslik reoveepuhasti.
Joogivee (liig)tarbimine
Palju kõneainet on pakkunud uue seaduse säte, mis võimaldab rakendada kõrgendatud tasu nendele tarbijatele, kes kasutavad keskmisest suuremas koguses joogivett. Tegemist on vajadusega suunata inimesi vett säästlikumalt tarbima. See aga ei tähenda, et kui üks majapidamine kasutab naabrist enam vett, oleks tal automaatselt kõrgem kuupmeetripõhine tasu. Veeteenuse hinnaga saab reguleerida veekasutust eelkõige sellistes majapidamistes, milles tarbitakse vett keskmisega võrreldes mitmekordselt. Näiteks kui keskmine inimene kasutab ööpäevas 90 liitrit vett, siis kõrgendatud tasu määra võiks rakendada juhul, kui majapidamise veetarve on kaks korda suurem ehk iga inimese kohta tarbitakse vähemalt 180 l vett ööpäevas. Siinkohal muidugi ei saa ükski vee-ettevõtja kõrgendatud tasu rakendada, enne kui Konkurentsiamet on vastava hinnaotsuse teinud ja piirkonnas sellised hinnakujunduse põhimõtted kehtestanud.
Erandjuhud ja vee hinna vaidlustamine
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna muudab keeruliseks samuti asjaolu, et mõnel juhul peab vee-ettevõtja kompenseerima veeteenuse hinna arvelt ka teatud mahus purgimisteenuse kulu, kui üle 2000 elanikuga piirkondades ei ole tarbijast sõltumatutel põhjustel torustikku välja ehitatud. Kui isik on vabatahtlikult ühiskanalisatsiooniga liitumisest loobunud, siis purgimisteenust ühiskanalisatsiooni teenuse hinna eest osutada ei saa.
Eraldi hinnad on võimalik kehtestada ka erinevatele tarbijarühmadele sõltuvalt nende tarbimismahtudest – näiteks suurtele toidutootmisettevõtetele või teistele vee-ettevõtetele, kelle tarbimismahud on niivõrd ulatuslikud, et veeteenust osutatakse neile eraldi kehtestatud hinnakirja alusel. Mõistagi peab Konkurentsiamet kinnitama ka need hinnad.
Konkurentsiameti veeteenuse hinnaotsuse saab tarbija nüüdsest vaidlustada halduskohtus, varasemalt tuli uue veehinna vaidlustamiseks pöörduda tsiviilhagiga vee-ettevõtja vastu maakohtusse.
Seega, tulevikus sõltub veeteenuse ja kanalisatsiooni hind nii vee tarbimise mahtudest, veekäitlussüsteemide olemasolust või nende puudumisest, vee-ettevõtete võimekusest teenust pakkuda, reostusest, sademete hulgast ja paljust muust. Konkurentsiamet kontrollib vee-ettevõtja põhjendatud kulusid ja nende vastavust taotletava veeteenuse hinnaga. Veeteenuse hind peab säilitama ka vee-ettevõtja jätkusuutlikkuse ja nõuetekohase elutähtsa teenuse toimimise: hetkel vee hind küll kerkib, kuid Konkurentsiameti metoodika ei kata vee-ettevõtja põhivara kulusid, mis tekitab tulevikus probleeme vajalike investeeringute leidmistega.
Autor: EVEL