Vee-ettevõtetele on tihtipeale ette heidetud näiliselt suuri kasuminumbreid. Tegelikkuses opereerib üle 90% vee-ettevõtetest toimetuleku piiril nii, et kulud saavad küll kaetud, kuid tuleviku investeeringuteks sääste ei teki. Kuidas kõnealused kasuminumbrid siis ikkagi tekivad ja millist mõju avaldab olukorra jätkumine Eesti vee-ettevõtete jätkusuutlikkusele?
Jätkusuutlikuks toimimiseks peaks igasugune ettevõtlus olema kasumlik. Nii toimib see ka vee-ettevõtluses, kuid selle erandiga, et kui tavapärases ettevõtluses kasumile piire seatud ei ole, siis vee-ettevõtluses on kasum Konkurentsiameti poolt riiklikult kontrollitud.
Niisiis on kasum veesektoris selgelt reguleeritud ning väljendab põhjendatud tulukust ehk tulu. Põhjendatus tähendab seda, et tulu on vaja veeteenuse osutamise varade jätkusuutlikuks majandamiseks. Vee-ettevõtjad teenivad põhjendatud tulu ainult nendelt investeeringutelt, mida nad investeerivad teenuse osutamiseks vajalikesse varadesse.
Vee-ettevõtete rajatav ja hooldatav vara on pikaajaline, elueaga kuni 40 aastat. Kui vee-ettevõte investeerib 100 eurot ja loodavat vara kasutatakse 40 aastat, siis saab vee-ettevõtja selle vara maksumuse veeteenuse hinnas tagasi 40 aasta jooksul. See tähendab, et ettevõtja saab igal aastal teenuse müügiga tagasi 1/40 ehk 2,5 eurot.
Vee-teenuseks vajalikud varad on kallid, nõuavad mahukaid ehitustöid ja väga ulatuslikku ning keerukat taristut. Näiteks on Eestis kokku üle 17 600 km ühiskanalisatsioonitorustikku, vähemalt sama palju joogiveetorustikku, sellele lisandub veel ka sademeveetorustik. Keskmise reoveepuhasti maksumus on aga ligi 20 miljonit eurot. Selleks, et kogu seda taristut välja ehitada ja hooldada, on kasutatud investeeringutoetusi: paljudel Eesti vee-ettevõttel on ligi 75% olemasolevatest varadest soetatud välistoetuste abil.
Toetus ei ole vee-ettevõtja investeering ning see ei kajastu vee-ettevõtja teenuse hinnas. Kui vee-ettevõtja teostab investeeringu 100 eurot ning saab selleks toetust 60 eurot, siis saab vee-ettevõtja veeteenuse hinnas kajastada investeeringuna ainult 40 eurot. Järgmise 40 aasta jooksul saab ettevõtja teenuse müügiga sellelt investeeringult tagasi vaid 1 euro aastas. Samas on selge, et järgneva 40 aasta jooksul amortiseerub vara kogu selle investeeritud saja euro ulatuses ja 60 eurot on tagasi kogumata uue 100-eurose investeeringu jaoks.
Investeeringutoetus, mis eeltoodud näite varal oli 60 eurot, kajastub vee-ettevõtte tuluna. Selleks on finantsarvestuses erinevad võimalused. Üks võimalus on tulu kajastada toetuse saamise aastal, sel juhul on investeeringu tegemise aastal vee-ettevõtja tulud ja kasum 60 euro võrra suuremad. Seetõttu võib vee-ettevõtte tegevus toetuste saamise aastal tunduda näiliselt väga kasumlik, kuid tegelikkuses ei ole sihtfinantseeringust tekkiv 60 eurot kasum vee-ettevõtte pangakontol, vaid summa, mida on kasutatud investeeringu elluviimiseks. See raha on sõna otseses mõttes maa sees ja isegi teoreetiliselt pole see laiali jagatav. Kirjeldatud finantsarvestuslik põhimõte on kohustuslik riigiraamatupidamises ning kasutusel ka enamikes vee-ettevõtetes. See, et investeeringutoetus suurendab korraks ettevõte tulusid, on ilmselge, ja kõik oleks lihtne, kui 40 aasta pärast saaks vee-ettevõte samasuguse toetuse osaliseks, sellele pole aga põhjust loota. Nii peamegi jõudma olukorda, kus hinna kujunduses kajastuks ka see 40 aasta pärast vajaminev 60 eurot.
Raili Kärmas
Eesti Vee-ettevõtete Liidu tegevjuht
08.03.2024
Foto: Freepik