Raili Kärmas
Eesti Vee-ettevõtete Liidu tegevjuht
Eesti veesektor vajab muutust, see on selge, kuid selle ümberkorraldamine nõuab sisulist ja põhjalikku läbimõtestamist. Muutunud julgeolekuolukorras ei saa veesektorit käsitleda pelgalt kommunaalteenusena. Tegemist on elutähtsa teenusega, mille toimimine mõjutab otseselt elanike turvalisust, tervist ja riigi vastupanuvõimet kriisides. Just seetõttu tuleb veereformi kavandamisel keskenduda esmalt küsimusele, kuidas tagada sektori pikaajaline rahastus ja investeerimisvõimekus.
Kliimaministeerium esitas veesektori reformimiseks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse, mis kaardistab veesektori probleemid ja lahendused. Ministeerium käsitleb küll mitmeid olulisi teemasid, kuid lahendamata on jäänud kõige olulisem küsimus – kust tuleb raha tuleviku investeeringuteks, et tugevdada sektori võimekust ja kriisikindlust. Võimaliku lahendusena nähakse vee-ettevõtete arvu suuremahulist vähendamist, kuid endiselt jääb ebaselgeks, milliste meetmete ja rahastuslahendustega kavandatavad muudatused tegelikult ellu viiakse ning mis on nende mõju. Eesti Vee-ettevõtete Liit on teinud ministeeriumile korduvalt ettepanekuid, kuidas sektori olukorda parandada, kuid need ettepanekud ei ole seni leidnud poliitilist toetust. Senikaua kuni puudub poliitiline tugi, ei anna ka reform tulemusi.
Kapitali kaasamine veesektorisse
Veesektori toimepidevus on täna haavatud veehinna menetluslike puuduste tõttu, kus hinna kehtestamisel ei arvestata pikaajaliste investeerimisvajadustega. Vee-ettevõtete näol ei ole tegemist tavapäraste äriühingutega, kes määravad oma teenuse hinna turupõhiselt ise, vaid vee-ettevõtetele kehtestab hinna Konkurentsiamet. Tänane veehinna määramise metoodika ei võimalda sektorisse kapitali kaasata, kuna tingimused ei ole investoritele sellised, mis kutsuks neid oma raha investeerima. Et sektor saaks piisava rahastuse, on sisulisi võimalusi kaks – muuta veesektori rahastamise alused investorile atraktiivsemaks ning jagada veesektori kaudu kogutud olemasolevad vahendid vajadusepõhiselt ümber.
Olemasolevate vahendite ümberjagamine
Veesektor on Eestis üks kõige kõrgemalt maksustatud valdkond – lisaks tavapärasele käibe- ja tulumaksule maksavad vee-ettevõtted vee erikasutustasu, saastetasu ja järelevalvetasu. Samal ajal on väga paljud Euroopa riigid vähendanud joogivee ja reovee teenuste käibemaksu, et tagada kõigi elanike juurdepääs puhtale veele ja nõuetekohasele reovee teenusele. Nii näiteks on Prantsusmaal kehtestatud veeteenusele 5,5%-line käibemaks, Ühendkuningriigis ja Belgias vastavalt 0% ja 6%. Eestis on veeteenuste käibemaks aga 24%. Ega ilmaasjata ei ole joogi- ja reoveeteenused määratud elutähtsateks teenusteks. See on teenus, mis peab olema kõigile inimestele kättesaadav ja tasukohase hinnaga.
Kliimaministeerium on teinud ettepaneku lisada veehinnale arendustasu, mis suurendaks veeteenuse hinda veelgi, kuid ei aitaks samal ajal kaasa teenuse kättesaadavuse parandamisele. Madala sissetulekuga leibkondade jaoks tähendaks see veeteenuse hinna täiendavat tõusu, mis vähendaks teenuse taskukohasust ning suurendaks veelgi survet igapäevastele kulutustele. Arvestades maksude hulka, mida riik veeteenustelt juba praegu kogub, oleks põhjendatud suunata osa nendest tuludest vajaduspõhiselt tagasi veesektorisse. See võimaldaks toetada piirkondi, kus hajaasustusest tulenevalt on veeteenuse osutamise kulud märkimisväärselt kõrgemad kui tiheasustusega aladel ning kus teenuse taskukohasuse tagamine on seetõttu suurem väljakutse. Kogutud maksutulu vajaduspõhiselt ümber jagamine aitaks tagada veeteenuse taskukohasuse sõltumata inimese elukohast.
Elutähtsa teenuse kriisikindlus
Vee-ettevõtted ei soovi midagi enneolematut – lihtsustatult öeldes vaid seda, et veeteenuse osutamisega kaasnevad põhjendatud kulud oleks võimalik katta veeteenuse hinnaga. Veehind peab olema kujundatud selliselt, et vee-ettevõte suudab katta vee puhastamise ja transportimisega kaasnevad opereerimiskulud, sh kasutatavad kemikaalikulud, tööjõukulud ja investeeringuvajadused. Senikaua, kuni veehind ei võimalda kõiki kulusid arvesse võtta, ei teki ka vee-ettevõtetel täiendavat kriisikindlust ega toimepidevuse kasvu. Samas ollakse Euroopa Liidu tasandil kindlal veendumusel, et veesektor vajab kiiremas korras rahasüsti, et tagada elutähtsa teenuse toimimine ka kriisiolukorras. Euroopa veesektori vastupanuvõime strateegia tõi välja selged juhised, et liikmesriigid suunaksid raha just veesektorisse. Eesti on olnud selles osas passiivne ning eriti ohtlikuks muutub olukord siis, kui uue Euroopa Liidu finantsperioodi 2028–2034 veesektori rahad seotakse veereformiga. Kuna uue perioodi rahastus avaneb juba 2028. aastal, ei ole realistlik eeldada, et selleks ajaks on kõik vajalikud digitaalsed platvormid ja õigusraamistikud lõplikult valmis ning piisavalt läbi töötatud, et reformi saaks selle alusel ellu viima hakata. Ja kui reformi alustalad ei ole paigas, ei ole võimalik ka ELi rahastust kasutada. Teisisõnu võib see kaasa tuua olukorra, kus administratiivsete takistuste ja probleemide tõttu jääks sektor Euroopa Liidu toetuseta. Sellist riski ei tohiks riik aga võtta. Et muutunud julgeoleku olukorras Eesti vee-ettevõtted saaksid enda kriisikindlust ja vastupidavust suurendada, peaks Eesti hoopis sarnaselt muu Euroopaga kasutama Euroopa Liidu toetusi kriisikindluse suurendamiseks, mitte veereformi elluviimiseks.
Tunneli lõpus paistab valgus
Tekkinud vaakumi lahendamiseks pakun välja kolm võimalust.
Esiteks peab riik looma selged eelised ja toetusmehhanismid nendele vee-ettevõtetele, kes on valmis mittetasuvaid hajaasustuspiirkondi endaga liitma, et tekiksid rahalised võimalused kahjumlike vee-ettevõtete liitmiseks või hajaasustuses tegutsevate vee-ettevõtete doteerimiseks. Oluline on mõista, et need vee-ettevõtted, kes täna ei vasta nõuetele, vajavad mahukaid investeeringuid. Lihtsalt kahe ettevõtte kokkupanek ei paranda ebaefektiivse vee-ettevõtte teenuse taset, veesüsteemide uuendamiseks on ka sel juhul vaja suurt rahasüsti. Kõige lihtsam ja vähem koormav lahendus oleks veesektori kaudu kogutud vahendite vajaduspõhine ümberjaotamine, mille abil toetataks mittetulusid vee-ettevõtteid ning tagataks samal ajal efektiivsetele vee-ettevõtetele õiglane ja kulupõhine veeteenuse hind.
Teiseks, Euroopa Liidu uue perioodi 2028-2034 rahastus tuleb suunata vee-ettevõtete kriisikindluse suurendamiseks, et tulla toime pidevate küberrünnakute ja sabotaažiga ning vastata muutunud julgeolekuolukorrale. Julgeolekuolukord on meie regioonis tõsiselt halvenenud, mistõttu ei saa me lubada endale hilinenud tegutsemist.
Kolmandaks aitab veesektori probleemirägastikku lahendada õiglane veehind, mis võimaldab katta nii teenuse osutamise tegelikud kulud kui ka tulevikuks vajalikud investeeringud. Kui vee-ettevõtetel on võimalik planeerida oma tegevust pikaajaliselt ning tagada taristu järjepidev uuendamine, paraneb kogu sektori finantsiline jätkusuutlikkus. See omakorda muudab valdkonna atraktiivsemaks nii investoritele, kes otsivad stabiilset ja usaldusväärset investeerimiskeskkonda, kui ka noortele spetsialistidele, kelle jaoks on oluline töötada arenguvõimalusi pakkuvas ja tulevikku vaatavas sektoris.
Veesektor vajab muutusi ning keegi ei vaidle sellele vastu. Kui soovime, et Eesti joogivee- ja reoveeteenus oleks ka tulevikus kvaliteetne, taskukohane ja kriisikindel, tuleb esmalt lahendada rahastamise küsimus. Ilma selleta jääb reform poolikuks.
Artikkel avaldati ka Postimees.ee portaalis.