Raili Kärmas
EVEL tegevjuht
8. juulil avaldas Postimees Omanike Keskliidu juhi Andry Krassi arvamuse vee-ettevõtete ülikasumlikkusest. Krass ei keskendu oma artiklis aga nendele probleemidele, millele veereformi töörühm tegelikult lahendust otsib.
Kliimaministeerium ise on veereformi vajadust selgitanud sellega, et kuna veesektor seisab silmitsi olukorraga, kus Euroopa Liidu (EL) toetused on drastiliselt vähenenud, vajab sektor kvaliteetse vee- ja kanalisatsiooni kui elutähtsa teenuse jätkumiseks ka edaspidi suuremahulisi investeeringuid. Teisisõnu on veereformi üks peamisi eesmärke tagada veeteenuse toimepidevus ning vee-ettevõtete jätkusuutlikkus ka peale eurotoetuste lõppemist. Lihtsustatult öeldes otsitakse veereformi käigus lahendust, kuidas hoida suuremahulist veetaristut üleval ja kust saada selleks raha. Keegi ju ei soovi, et kahekümne aasta pärast ei oleks meil enam Eestis kvaliteetset joogi- ja reoveeteenust, mis täna on meile Euroopa Liidu toel võimalikuks tehtud. Et paremini mõista veesektori taristu mastaapsust: Eestis on kokku üle 17 600 km ühiskanalisatsioonitorustikku, vähemalt sama palju joogiveetorustikku, sellele lisandub veel ka sademeveetorustik. Ühe keskmise linna reoveepuhasti maksab ligi 20 miljonit eurot.
Jätkusuutlikuks toimimiseks peaks igasugune ettevõtlus olema kasumlik. Nii toimib see ka vee-ettevõtluses, kuid selle erandiga, et kui tavapärases ettevõtluses kasumile piire seatud ei ole, siis vee-ettevõtluses on kasum piiratud läbi Konkurentsiameti riiklikult kontrollitud põhjendatud tulu. Põhjendatus tähendab seda, et tulu on vaja veeteenuse osutamise varade jätkusuutlikuks majandamiseks, sealhulgas investeeringuteks. Vee-ettevõtjad teenivad põhjendatud tulu ainult nendelt varadelt, millesse nad on ise teenuse osutamiseks investeerinud. Põhjendatud tulu on hind omakapitali kasutamise eest ning ka laenu eest peab maksma intressi. Konkurentsiameti põhimõtted näevad ette, et vee-ettevõtted saavad kasutada nii omakapitali kui ka laenu.
Artiklis süüdistati liigse kasumi teenimises Eesti suurimat veeteenusepakkujat Tallinna Vesi, kuid jäeti mainimata ettevõtte eelmise aasta investeeringute maht. Kui vee-ettevõtja puhaskasum oli 12,8 miljonit eurot, siis investeeringuid veetaristusse ja jätkusuutlikku teenusepakkumisse tehti ligi kolm korda suuremas mahus ehk 34,9 miljoni euro eest. Aastal 2024 planeerib Tallinna Vesi investeerida juba üle 60 miljoni euro. Kui vee-ettevõte ei tohiks üldse kasumit teenida, siis ei tekiks jätkusuutlikkuse tagamiseks ja investeeringute katteks ka raha või peaks see raha tulema muudest allikatest. Just see küsimus ongi kogu veereformi tuum – kust leitakse tulevikus raha vajalikeks investeeringuteks? Oluline on ka mainida, et Tallinna Vesi ei ole saanud oma investeeringuteks eurotoetusi ning investeeringud on tehtud kasutades omakapitali ja laene. Võrdluseks saab tuua, et Eesti vee-ettevõtted on saanud kokku üle ühe miljardi euro eest Euroopa Liidu toetusi.
Opereerimistegevuse ja omandi lahutamine ei ole samuti imerohi, sest ka eraettevõttena tegutsev opereerimisfirma saab toimida ainult juhul, kui tegevus on kasumlik. Kas tarbijad sellest lahendusest võidavad, on küsitav, sest erinevalt vee-ettevõttest ei ole eraettevõtjast opereerimisfirma kasumimarginaal piiratud. Kui anda opereerimine üle eraettevõttele, kelle huvi varade pikaajalise säilimise osas ei ole võrreldav omaniku huviga, tekib küsimus, mis paneb teda investeerima vastutustundlikumalt kui seda teeks omanik ise.
Vee-ettevõtete näol ei ole tegemist tavapärase eraettevõttega, kes müüb oma kaupa, kellele tahab ja endale sobiva hinnaga. Veesektor on Eestis üks enim reguleeritud sektoreid, kus veehinda ei määra vee-ettevõtja ise, vaid seda teeb Konkurentsiamet. Samal ajal on vee-ettevõttele pandud kohustus osutada veeteenust kõigile tegevuspiirkonnas olevatele tarbijatele, vee-ettevõttel puudub õigus ise oma teenuse ulatust ja hinda määrata. Seega väljendub monopoolsus kahepoolselt – turul puudub konkurents, aga selle ohjamiseks on vee-ettevõtte tegevus, sealhulgas kasum, väga selgelt piiratud.
Vee-ettevõtted kuuluvad elutähtsate teenuste osutajate nimekirja, mis paneb neile kohustuse tagada teenuse toimepidevus. Selleks tuleb neil aga pidevalt teha vajalikke investeeringuid nii taristu rekonstrueerimiseks kui ka arendamiseks.
Rahvusvaheliselt on kokku lepitud veeteenuse kättesaadavuse kriteeriumid, mis arvestavad veeteenuse hinda. OECD hinnangul võivad leibkonnaliikme kulutused veeteenusele moodustada 3-5% keskmisest netosissetulekust – sel juhul loetakse veeteenus inimestele kättesaadavaks ja taskukohaseks. Eestis moodustab veeteenuse hind 1% leibkonnaliikme keskmisest netosissetulekust ning Tallinnas, kui suurimas teeninduspiirkonnas, on see üks Eesti soodsamaid, vaid 0,4%. Seega ei saa rääkida Eestis veeteenuse kõrgest hinnast ega ka ülikasumitest, kuna veetaristu vajab iga-aastaselt mahukaid investeeringuid, et tagada veesüsteemide toimepidevus ja kvaliteet.
Artikkel avaldati ka Postimees.ee portaalis.
