Raili Kärmas
Eesti Vee-ettevõtete Liidu tegevjuht
Vajadusest veesektori reformimise järele on räägitud juba enam kui kümme aastat. Kuigi täna on joogivee- ja kanalisatsiooniteenus Eestis heal tasemel ja küllaltki soodsa hinnaga, ei paista tulevik niisama helge.
Lihtsustatult selgitades – tegemist on valdkonnaga, mis vajab süsteemide nagu pumplate, reoveepuhastite, torustike jm rajamiseks ning töös hoidmiseks igal aastal miljoneid eurosid. Kuid Eestis ei ela igal pool piisavalt inimesi, kes suudaksid need investeeringud kinni maksta. Seni on lõviosa arendustest tehtud ära Euroopa Liidu toel, kuid need toetused on lõppemas.
Vee-ettevõtete reformi puhul ei seisne küsimus ainult selles, kuidas sektor peaks tulevikus korraldatud olema, vaid ka selles, kuidas tagada teenuse jätkusuutlikkus, kvaliteet ja mõistlik hind olukorras, kus Euroopa toetusi enam juurde ei tule. Samal ajal on vee-ettevõtetel ka üha suurem surve täita karmistuvaid keskkonna- ja ohutusnõudeid.
Päris lahenduste elluviimiseni on siiski veel pikk tee minna. Reformi edu sõltub nutikate lahenduste leidmisest, sektori koostööst ja poliitilisest tahtest.
Mis veesektoris eelkõige muutmist vajab?
Inimeste jaoks on kõige olulisem veeteenuse hind. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hind on Eestis täna keskmiselt 4,4 eurot kuupmeetri kohta. Kuid teenuse hinnast rääkides joonistub selgelt välja seos elanikkonna tiheduse ja veehinna vahel. Mida vähem inimesi ühe torukilomeetri peal asub, seda kallimaks muutub ühiku hind. Nii küündib mõnes piirkonnas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hind kuupmeetri kohta 6 euroni, samas kui kõrval asuvas tiheasustusega linnapiirkonnas jääb see ca 2,5-3,5 euro vahele. Järelikult on peamine lahendamist vajav probleem see, kuidas hoida veeteenuse hind kõikjal mõistlikul tasemel, arvestades seejuures teenuse kvaliteedi ja toimepidevuse nõudeid.
Arvestades, et veeteenus on elutähtis teenus, mille kvaliteet mõjutab otseselt inimeste tervist ja keskkonda, on esmatähtis tagada teenuse ohutus ja kvaliteet. Sealjuures ei ole võimalik teha teenuse kontrolli, hoolduse ja investeeringute arvelt järeleandmisi ning selle tagamiseks vajalik kulu aastate jooksul pigem kasvab. Võttes arvesse eriti viimase kahe aasta jooksul veesektorit tabanud seaduste laviini, on hing kinni praktiliselt kõigil vee-ettevõtetel, nii suurtel kui ka väikestel.
Vastavalt uutele keskkonnanõuetele tuleb vee-ettevõtetel hakata rakendama ka uusi tehnoloogiaid, mis maksavad miljoneid – näiteks spetsiaalsed filtersüsteemid vältimaks ravimi ja muude mikrosaasteainete sattumist keskkonda. Kriisideks valmistumiseks on samuti ette nähtud uued nõuded ning lõpmata hulk uusi õigusakte, mis on seotud küberturvalisusega, ohutusega, teenuse toimepidevusega.
Mis on lahendus?
Kõige lihtsam lahendus oleks väiksemate maapiirkondi teenindavate vee-ettevõtete liitmine linnapiirkonna vee-ettevõttega, mille tulemusel jagatakse kulud kõigi vahel solidaarselt. See tähendaks aga mehaanilist ettevõtete liitmist, mille puhul võib takistuseks saada vee-ettevõtete kuuluvus, kuna Eestis on enamik vee-ettevõtteid kohalike omavalitsuste omandis.
Lahenduse keerukus peitubki selles, et suur osa kohalikke omavalitsusi ei soovi oma elanikele seada kõrgemat veeteenuse hinda üksnes selleks, et doteerida teise kohaliku omavalitsuse elanikke. Kuna omavalitsused peavad seisma oma haldusüksuse elanike heaolu eest, ei pruugi selline ettevõtete liitmine õnnestuda.
Tõsi, Eestis on näiteid ka edukatest vee-ettevõtete liitumistest. Kuid nendel juhtudel sai alati määravaks mingi lisafaktor, mis võimaldas ka liitval ettevõttel oma huvisid täita. Sel juhul me räägime n-ö präänikutest, mis kohalikel omavalitsustel tuleb üles leida, et saavutada mõlemaid pooli rahuldav tulemus.
Teine võimalus reformi elluviimiseks on luua riiklikul tasandil stiimulid, mis motiveeriksid jätkusuutlikumaid vee-ettevõtteid liitma endaga hajaasustusega piirkondi. Ühe võimalusena on selleks kaalutud arendustasu kehtestamist. See aga tähendaks veehinna täiendavat maksustamist, mille kaudu kogutud vahendid jaotatakse vähem jätkusuutlikele vee-ettevõtetele, et doteerida kallimat veeteenuse hinda.
Sisuliselt tähendaks see, et kõik tarbijad maksaksid kõrgemat veeteenuse hinda ning seeläbi kogutud vahendid suunaks riik hiljem neile, kes seda rohkem vajavad. Selline lähenemine tooks aga kaasa lisakoormuse nii elanikele kui riigile, suurendades maksu- ja halduskoormust.
Veeteenus vajab vähendatud käibemaksu
Kui riigil on tõesti eesmärk veesektorile appi tulla, siis lahendus ei seisne minu hinnangul ühes täiendavas maksus, vaid olemasolevate vahendite ümberjagamises. Lihtne võimalus peitub näiteks käibemaksus. Riik kogub juba täna veeteenuse hinna sees 22% käibemaksu. Mitte kõikides riikides ei ole see aga nii. Näiteks Saksamaal on veeteenusele kehtestatud vähendatud käibemaks 7%, Hollandis 9% ja Belgias 6%. Kui käibemaksu osa jagada ümber vähem jätkusuutlikematele vee-ettevõtetele, aitaks see hoida veeteenuse hinna mõistlikumana.
Teine võimalus on minna vähendatud käibemaksu teed, mida mitmed Euroopa riigid juba rakendavad. See lahendaks ära mitu probleemi – veeteenuse hind muutuks soodsamaks, teenus elanikkonnale kättesaadavamaks ning tekiks võimalus jagada jätkusuutlikemate vee-ettevõtete käibemaksutulu ümber vähem jätkusuutlikele ettevõtetele.
Riik, vee-ettevõtted ja Euroopa Komisjon on istunud ühise laua taha, et olukorrale parim võimalik lahendus leida, kuid on selge, et veereformi elluviimine nõuab läbimõeldud otsuseid ja kompromisse kõigilt osapooltelt. Oluline on leida tasakaal jätkusuutlikkuse, mõistliku hinna ja halduskoormuse vahel. Kas lahendus peitub vee-ettevõtete liitmises, maksumeetmetes või ressursi ümberjagamises, sõltub poliitilisest tahtest ja julgusest muudatusi ellu viia.
Artikkel avaldati ka Postimees.ee portaalis.