24.–25. septembril kogunesime EVELi liikmetega Kassikäpa Villasse Haapsalu külje all. Suvelõpuseminar andis võimaluse jätta tavapärane töörütm korraks kõrvale, kohtuda teistsuguses keskkonnas ning võtta aega selleks, milleks argipäevas alati mahti ei jää – mõelda, märgata ja lihtsalt üksteisega koos olla. Seekord ei olnud seminari keskmes veemajanduse tehnoloogia, regulatsioonid ega järgmised tähtajad, vaid inimene ise – see, mis toimub meie sees ja inimeste vahel.
Päeva viis läbi juhtimispsühholoogia konsultant ja koolitaja, psühhoanalüütiline nõustaja ning Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mare Pork, kelle koolitus ühendas enesejuhtimise, rõõmustamisoskuse, mõjutamise ja otsustamise ning inimestevahelise kontakti teemad.
Mõtteid ja arutelusid jagus päeva jooksul palju, kuid mõned neist tulid Kassikäpalt justkui argipäeva kaasa. Need puudutavad olukordi, mida tunneme kõik: kuidas reageerime, kui miski meid ärritab, millise tundega astume järgmisesse vestlusse, kuidas mõjutame oma olekuga teisi ning kas oskame probleemide kõrval märgata ka seda, mis on hästi. Mõned neist mõtetest tasub tallele panna – et nende juurde saaks tagasi tulla ka siis, kui seminaripäev ise on juba mälestuseks saanud.
Mõnikord piisab paarist sekundist
Üks Mare Porgi ettekande läbivaid mõtteid oli pealtnäha väga lihtne: iga järgmine hetk annab võimaluse midagi muuta. Selle mõtte avamiseks rääkis ta nanopsühholoogiast – lähenemisest, mis pöörab tähelepanu väga väikese ajaskaala psüühilistele protsessidele, milles kujunevad tähendus, tunne ja sellele järgnev tegevus.
Suur termin muutub palju arusaadavamaks, kui tuua see tavapärasesse tööpäeva. Keegi ütleb koosolekul midagi, millega me ei nõustu, saabub kiri, mille toon ärritab, või võtab telefonikõne ootamatu pöörde. Esimene reaktsioon tekib kiiresti ja vahel jõuame reageerida enne, kui oleme ise oma tunnet õieti märganud.
Just selles väikeses vahemikus võib aga peituda võimalus midagi teisiti teha. Porgi toodud näidete järgi võib vahel piisata ühe-kahe sekundi pikkusest pausist, hingetõmbest või teadlikust ümberlülitusest, et mitte minna automaatselt kaasa esimese emotsionaalse reaktsiooniga. Ta nimetas selliseid väikeseid sekkumisi „nano-trikkideks“ – minimaalseks muudatuseks mõtlemises või käitumises, mis võib mõjutada seda, kuidas olukord edasi areneb.
Selles peitub üsna praktiline enesejuhtimise mõte. Me ei saa kontrollida kõike, mis tööpäeva jooksul juhtub, ega valida teiste inimeste sõnu või käitumist, kuid saame mõjutada seda, kuidas ise järgmisel hetkel reageerime. Ja just siin muutub enesejuhtimine ka inimestevaheliseks küsimuseks, sest meie reaktsioon ei jää ainult meie enda sisse.
Porgi ettekandes kõlas tabav mõte, et tunded nakatuvad – nii head kui halvad. Seda tunneme ilmselt kõik ka ilma teadusliku seletuseta: mõni inimene astub ruumi ja pinge tuleb justkui temaga kaasa, teise inimese juuresolekul muutub aga vestlus rahulikumaks ja olemine kergemaks.
Pork käsitles inimestevahelist kontakti ka füsioloogilise protsessina, tuues välja, kuidas kontaktis võivad inimeste kehalised rütmid üksteisega kohaneda. Nii saab ka väljend „hea töökliima“ pisut konkreetsema tähenduse. Seda ei looda ainult strateegiadokumentides või suurte juhtimisotsustega, vaid ka väga tavalistes kohtumistes – selles, kuidas astume ruumi, millise tooniga vastame kolleegile või kas suudame keerulises vestluses enne reageerimist korraks peatuda. See, kuidas meie ruumi tuleme, mõjutab ka inimesi meie ümber.
Kas rõõmustamist saab õppida?
Kui meie olek mõjutab ka teisi, tekib järgmine küsimus: kas oma sisemist seisundit saab teadlikult kujundada? Siit jõudis Pork teemani, mis võib juhtimispsühholoogia kontekstis esmapilgul ootamatuna tunduda – rõõmustamisoskuseni.
Pork pakkus välja, et rõõmustamisoskust võiks vaadelda tundetarkuse arengusuuna ja juhtimiskompetentsina. See ei tähenda, et keerulistes olukordades tuleks probleemid kõrvale lükata ja lihtsalt positiivselt mõelda. Vastupidi, seminaril rääkisime ka negatiivsetest tunnetest, pingetest ja raskustega toimetulekust ning oskusest tulla negatiivsest tundest tagasi meelerahu või toimekuse juurde. Rõõmustamisoskus algab Porgi käsitluses märkamisest – oskusest tähele panna mitte ainult seda, mis on halvasti või veel tegemata, vaid ka seda, mis õnnestus, mis oli väärtuslik või millise raskusega saime hakkama.
Tööelus tunneme vastupidist harjumust hästi: probleem nõuab kohe tähelepanu, õnnestumine muutub kiiresti lihtsalt järgmiseks tehtud tööks. Üks ebaõnnestunud asi võib meie mõtteid köita pikaks ajaks, samal ajal kui kümnest õnnestumisest liigume peaaegu märkamatult edasi järgmise ülesande juurde. Rõõmustamisoskus pöörab pilgu ka sellele, mis läks hästi.
Selliselt vaadates pole rõõmustamine lihtsalt hea tuju. Pork nimetas seda aktiivseks toimetuleku strateegiaks, mis võib anda juurde energiat ja valikuvõimalusi. Juhtimise seisukohalt viib see omakorda tunnustamiseni, sest selleks, et kellegi panust tunnustada, tuleb seda kõigepealt märgata.
Ja lõpuks üks lihtne küsimus: kas te olete lahke?
Kui päeva alguses rääkisime sellest, kuidas märgata iseenda reaktsioone ja teadlikumalt valida, mida teeme järgmisel hetkel, siis jõudis sama mõttekäik päeva jooksul üha enam suheteni teiste inimestega. Mare Pork esitas meile pealtnäha lihtsa küsimuse: „Kas te olete lahke?“
Lahkus ei tähendanud selles arutelus pelgalt viisakust. See tähendas ka kohalolu, teise inimese märkamist, kuulamist ja talle ruumi jätmist. Samas ei saa kontakti teisele inimesele peale suruda – kõik ei tunne näiteks pilkkontakti ühtviisi mugavalt ning ka sellega tuleb arvestada. Ühele Porgi slaidile oli see mõte kirja pandud väga lihtsalt: „Lubame teineteisel olla – ka see on lahkus.“
Võib-olla seobki just see mõte kogu päeva kõige paremini kokku. Enesejuhtimine ei tähenda ainult iseendaga paremini hakkama saamist. Kui õpime märkama oma reaktsiooni, saame teadlikumalt valida, kuidas vastame. Kui oskame märgata seda, mis on hästi, märkame ehk paremini ka teiste inimeste panust. Ja kui märkame päriselt inimest enda vastas, tekib võimalus olla temaga tähelepanelikum ja lahkem.
Need ei ole tingimata suured teod. Vahel on see hingetõmme enne vastamist, tähelepanelik pilk, üks tunnustav lause või otsus mitte kohe vastu vaielda, vaid veel natuke kuulata. Ent just sellistest väikestest hetkedest koosnevad meie kohtumised ja koostöö ning lõpuks ka organisatsioonikultuur.
Kassikäpalt argipäeva tagasi tulles ei pea me tingimata kaasa võtma suurt uut elufilosoofiat. Võib-olla piisab ühest lihtsast küsimusest: mida saan teha teisiti järgmisel hetkel? Me ei pea alati muutma tervet päeva. Mõnikord piisab ühest pausist, ühest märkamisest või ühest veidi teistsugusest reaktsioonist.
Sest iga järgmine hetk on uus võimalus!
Pildigalerii
