29. septembril 2026 toimus EVELi koolitus „Kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse uued nõuded“, kus Riigikantselei esindajad avasid muutuvat kriisikorraldust ning selle mõju elutähtsate teenuste osutajatele. Vee-ettevõtete jaoks on teema väga praktiline: veevarustuse ja kanalisatsiooni toimimine peab olema tagatud ka olukorras, kus tavapärane elukorraldus on häiritud.
Alates 1. oktoobrist 2026 muutub kriisideks valmistumise ja nende lahendamise korraldus senisest terviklikumaks. Tsiviil- ja riigikaitsekriise ühendab koondtermin „kriisiolukord“, ühtlustuvad juhtimiskorraldus ja planeerimine ning senisest selgemalt määratletakse kriisiülesanded ja nende täitmiseks vajalikud rollid. Muudatuste laiem eesmärk on, et erinevateks kriisideks ei valmistutaks eraldi „silotornides“, vaid ühe tervikliku süsteemina.
Veevaldkonna jaoks on sellel eriline tähendus. Veevarustuse ja kanalisatsiooni tagamine on osa Eesti majandusjulgeolekust ja elutähtsatest teenustest. Elutähtis teenus on teenus, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu ja tervist. Eestis on praegu 290 elutähtsa teenuse osutajat ning suur osa neist on seotud kohalike omavalitsuste teenustega, sealhulgas veevõrgu ja kaugküttega. 2026. aastal on elutähtsa teenuse osutajate arv kasvanud.
Mida see vee-ettevõtte jaoks tähendab?
Kriisivalmiduse keskmes on toimepidevus – võime jätkata olulise teenuse osutamist ka häirete ja katkestuste korral ning taastada teenus võimalikult kiiresti. Selleks ei piisa kriisiplaanist, mis kriisi saabudes riiulist välja võetakse. Riskid, sõltuvused, kriitilised tegevused, vajalikud ressursid ja inimeste rollid peavad olema läbi mõeldud juba varem.
Uue korralduse järgi lähtub kriisiplaan riskianalüüsist ning kirjeldab olukordade lahendamist, toimepidevuse tagamist ja vajadusel teiste asutuste toetamist. Toimepidevuse kavandamisel tuleb muu hulgas läbi mõelda kriitilised tegevused, võimalikud häired võrgu- ja infosüsteemides, töötajate kriisirollid ja asendused, turvaline side ja töökeskkond ning vajalike vahendite ja varude olemasolu.
Oluline on ka see, et kriisivalmidus ei tähenda ainult ühe konkreetse ohu jaoks valmistumist. Elutähtsa teenuse osutaja riskianalüüs ja kriisiplaan peavad arvestama erinevate ohtudega, sealhulgas sõjalise stsenaariumiga ning tähelepanu tuleb pöörata ka sõltuvuste vähendamisele ja tarneahelatega seotud riskidele.
Riigikantselei tõi koolitusel välja, et elutähtsate teenuste toimepidevuses on toimunud oluline arenguhüpe. Samal ajal jääb keskseks küsimuseks, kuidas teha vajalikud ettevalmistused nii, et süsteem oleks päriselt toimiv ega muutuks ülemäära bürokraatlikuks.
Kriisivalmiduse mõte ei ole seega üksnes nõuete täitmine. Vee-ettevõtte jaoks tähendab see eelkõige teadmist, millised tegevused peavad jätkuma ka keerulises olukorras, millest nende toimimine sõltub ning kes ja kuidas tegutseb siis, kui tavapärased lahendused enam ei tööta.
Hea EVELi liige! Kui soovid 29. septembri koolituse materjalidega lähemalt tutvuda, võta ühendust EVELi tegevmeeskonnaga.
Pildigalerii
